Ajaloost

Keila-Joa nime leiab esmakordselt kirjalikes allikates 1555. aastal. Tollal oli tegemist viie adramaa suuruse veskikohaga, mille ordumeister Hinrich von Galen Johann Nykerckile läänistas. 1563. aastal võeti veski ordule tagasi, kuid peatselt märgiti see taas endise omaniku valduses /…/ 1574. aastal leidis Nykercki omandiõigus kuningas Erikult taaskinnitust /…/ Nykerckite pärijate valduses püsis Keila-Joa veel 1641. aastalgi.

Iseseisvaks mõisaks kujunes Keila-Joa (saksakeelsetes allikates Fall) alles pärast läänistamist 1659. aastal Wilhelm von Wrangelile. Ka Käesalu ning Meremõisa, millised hiljem ühiseks majoraadiks liideti, on Joa mõisaga enam-vähem üheaegsed. /…/

1765. aasta maarulla järgi omas Keila-Joa 6,4 adramaad, Meremõisa 6,6 ning Käesalu oli veelgi väiksem. Sama maarulla järgi märgitakse Keila-Joa omanikuna krahv Tiesenhausenit. Peatselt pantis too mõisa senaatorile, justiitsministeeriumi konsultatiivkomisjoni liikmele Arnold Dehnile. /…/

Järgnevalt valdas mõisat kuni 1796. aastani Karl Gustav Wrangel. Tollest ajast on teada, et enamik mõisahooneid, nende hulgas ka elumaja, olid kivist, puuehitistena nimetati vaid valitsejamaja ning sauna. Mõisale kuulus ka kolmekäiguline viljaveski, nahaparkimiskoda ja viinaköök, mille toodangut müütati neljas kõrtsis.

1806. aastal pantis Hans Heinrich von Tiesenhausen Keila-Joa 45000 hõberubla eest Anna von Pohlmannile, temalt läks mõis viimase abikaasa kaudu 1809. aastal Jacob Georg von Bergile. /…/ Aastal 1811-1815 oli Berg rüütelkonna peamees, seejärel maanõunik ning talurahvakomisjoni liige, kuid 1821. aastal ta pankrotistus ning heideti aadlimatriklist välja. Võlgade katteks pidi ta andma ka Keila-Joa oksjonile – 1827. aasta sügisel ostis selle 65000 paberrubla eest kindralleitnant Alexander von Benckendorff. /…/

Keila-Joa uuel omanikul oli üsna paheline roll Venemaa ajaloos – temaga seostatakse enamikke Nikolai I aegse sisepoliitika reaktsioonilisi samme. /…/ Oma elu õhtuni juhtis Benckendorff revolutsioonilise tegevuse jälgimist, vastuhakkude mahasurumist, tema koordineerida oli tsensuur, ta oli imperaatori lähedasemaid nõuandjaid ja ustavamaid käsutäitjaid. Lähedaste mälestustes ning rohketes viimase aja ajaloouurimustes jääb Alexander von Benckendorffist siiski hoopis sümpaatsem mulje: teda kirjeldatakse meeldiva, haritud ja vaimuka mehena, sageli märgitakse tema ilumeelt ja peent maitset.

Keila-Joa mõisa arhitektuuriloos on Alexander von Benckendorffi omandi ajal otsustav tähtsus – sel perioodil ehitati välja hooneterikas ansambel ning kujundati suurejooneline park. Omaniku kõrge positsioon, tulud tsaari poolt kingitud 34000 tiinu Bessaraabias ning Siberi kullakaevandustes lubasid rajada mõisa, mis oma rikkuselt ja luksuselt oli tähelepanuväärsemaid üle Eesti.

Mõisa peahoone stiil valiti vastavalt maastiku iseloomule – keskaegne rüütlipesa. Projekti telliti noorelt Peterburi arhitektilt Andrei Stackenschneiderilt (1802-1865). Oma viljaka arhitekti karjääri algul projekteeritud hoone oli Stackenschneideril üheks esimeseks, kus ta pani pearõhu eksootilisele neogooti dekoorile. Hoone põhiplaan oli kesktelje suhtes peaaegu sümmeetriline. Uksed, aknad, valgustid, seinapaneelid olid kõik „gootipärased”. Fassaadi dekooris kasutati Maarjamaa marmorit, kuuel kivist rõdusambal olid mustrisse põimitud Benckendorfide vapid (Tallinna skulptori J. G. Exneri töö). Vapid olid ka peafassaadi frontoonidel. Mõisa peahoone ehitamist alustati 1833. aastal ning enamik töid lõpetati 1835. aastaks. Hoone eeskujuks võib pidada mõni aasta varem Peterhofis arhitekt A. Menelasi projekti järgi ehitatud Cottage suvemaja.

Benckendorff'ide vapp

Benckendorff’ide vapp

Kahekorruseline kivist Keila-Joa mõisa peahoone on ebasümmeetriliselt liigendatud põhiplaani ja mahuga. Hoone lõunatiival on kõrge kaheksatahuline kergelt laieneva sokliga torn. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente: teravkaaraknad, torni ülaosas mašikulii, sissekäikudel ažuursed baldahhiinkatused. Jõepoolsel lääneküljel on paekivist piilaritele toetuv malmrinnatisega rõdu. Stiilne malmrinnatis koos sammastega on ka teisel hoone samal küljel asuval rõdul, mis on vormistatud lodžana. Neogooti stiilis olid aknaraamistused ja tähtsamate ruumide interjöörid.

/…/ 1834. aasta mais külastas Keila-Joad suure saatkonnaga imperaator Nikolai I. Inglise kirjatar Elisabeth Rigby-Eastlake kirjeldab mõisa omamoodi „luksuse paviljonina, moe erateatrina, peente kommete salongina, kus kõik oli kerge, maitsekas, kallis ja järeleandlik – all nature and all art.” Ka vürst Sergei Volkonski mäletab Keila-Joal möödunud aega „muretu piknikuna, suure kapriisina”. Ta kirjutab: „Seal elati kaunilt ja kergelt. Ühel suvel oli külas suurvürstinna Maria Nikolaevna koos Lichtenburgi hertsogiga. See oli nagu lõputu pillerkaar. Kord pakuti mere kaldal teed, seati üles kannikestega ehitud telk. Korviga toodi kohale imekaunis saksi serviis – kaks meest kandsid korvi lina peal, äkki see rebenes ja serviis kukkus kildudeks… .” Koos olustiku piltidega loeb vürsti memuaarides ka üht-teist hoone ruumidest ja interjööridest. Siit saab teda, et vanaema magamistuba asus akendega kose poole ning sealt uks viis torni. Mööbel oli gootipärane valge mustaga. Peosaali kõrval asuval sammastega ruumi parkettpõrand oli tamme- ja mustpuust maleruudustiku mustriga. Sammastega ruumi kohal asus suur magamistuba. Kabineti aknast paistis kosk ja „tare” – vene stiilis suvemaja teisel jõekaldal. Ka varasemast, Benckendorfide aegsest peahoone sisustusest on teada koostatud loetelude järgi.

1844. aasta septembris Alexander von Benckendorff suri. Mõis pärandus keskmisele tütrele Mariale. Tingimuseks oli, et valdus peab säilima terviklikuna, midagi ei tohi müüa ega ära viia. Tegelikuks peremeheks sai vürst Grigori Volkonski, kellega Maria oli 1838. aastal abiellunud. 1881. aasta veebruarist valdas mõisat Peter Volkonski, viimaseks omanikuks oli tema poeg Grigori.

Pikkamööda hakkas Keila-Joa mõisa hiilgus tuhmuma. Üsna tavalised on lehekuulutused, et suviti üüriti osa mõisamaju välja. /…/ Hoopis rangemaks kujunes 1917. aasta, mil novembrikuus siin peatunud sõdurid mõisa lagastasid. Hooned rüüstati, aknad pilluti tühjaks, mööbel lõhuti, kõik millele ümberkaudu jõud peale hakkas – kivikujud, vaasid, sillakäsipuud, trepid, lehtlad – peksti puruks, millega hakkama ei saadud – näiteks vappidega kaunistatud malmpingid – heideti jõkke. Aastakümnetega kujundatud hiilgav valdus muutus paari päevaga olematuks. Mõni aeg hiljem Keila-Joad külastanud ajakirjanikud maalivad mõisast lausa apokalüptilisi pilte. Ansambli korrastamine venis pikkade aastate peale. Juba 1921. aasta hilissuvel oli Põllutööministeerium lasknud lossis (mõisa peahoones) teha mõningaid värvimis- ning tisleritööd, korrastati põrandad ja veetorustik. /…/ Siiski jäid need kõik vaid piiratud hädatöödeks.

Alles 1920-ndate aastate lõpul hakati hellitama laiemaid plaane hoonete ja kauni pargi taastamiseks. Keila-Joa mõisa kompleks anti Välisministeeriumi korraldusse, et see seaks siia välisesindajate ning valitsusliikmete suvekorterid, mõisa maad kuulusid planeerimisele ning asunikele väljajagamisele. Park võeti tervishoiupargina riigi kaitse alla. Suuremad ümberkorraldused algasid 1930-ndate aastate keskel. /…/ Riigivanema dekreediga 26. aprillist 1935 moodustati Riigiparkide Valitsus, mille ülesandeks jäi spetsiaalselt juhtida ehitus- ja korrastustöid lisaks Keila-Joale ka Kadriorus ning Toila-Orus. Lossi remondi töödega alustati 4. mail 1935. /…/ Remont kujunes kapitaalseks, lisaks peahoonele ehitati põhjalikult ümber ka endised abiehitised. /…/

Sellises seisundis püsis Keila-Joa kuni viimase sõjani. Sõja-aastad said Keila-Joa kompleksile traagiliseks – hooned rüüstati, üks kõrvalhoonetest põles maha, oletatakse et süttis ka loss, kuid peahoone tulekahjust täpsem informatsioon puudub. Sõjajärgsel perioodil on Keila-Joa mõisakompleks ja park olnud mitme valdaja kasutada. Enne Eesti Vabariigi võimu taaskehtestamist kuulus enamus ehitisi sõjaväele ning peahoone oli remonditud piirivalve garnisoni klubiks. Lisaks 1930-ndatel aastatel lõunaküljel ehitatud ühekorruselisele juurdeehitusele, ehitati põhjaküljel silikaattellistest kinomehaaniku ruum ning kaotati põhjafassaadi II korruse rõdu. Hoone ümberehitused on osutunud küllaltki kardinaalseteks, kuid siiski võib peahoones täheldada üksikud algsed detailid ning kujunduselemendid. /…/

* Tekst on võetud „Keila-Joa mõisa peahoone remont-restaureerimise muinsuskaitse eritingimused“, Aleksandr Pantelejev, Tallinn 2010

©2015 Arhitektibüroo Allan Strus OÜ

			Array
(
    [0] => WP_Post Object
        (
            [ID] => 2997
            [post_author] => 3
            [post_date] => 2015-02-25 15:25:59
            [post_date_gmt] => 2015-02-25 13:25:59
            [post_content] => 
            [post_title] => Rataskaevu tn 22 / Lühike jalg 4
            [post_excerpt] => 
            [post_status] => publish
            [comment_status] => closed
            [ping_status] => closed
            [post_password] => 
            [post_name] => rataskavu-tn-22-luhike-jalg-4
            [to_ping] => 
            [pinged] => 
            [post_modified] => 2015-02-27 16:24:48
            [post_modified_gmt] => 2015-02-27 14:24:48
            [post_content_filtered] => 
            [post_parent] => 0
            [guid] => http://www.aballanstrus.ee/?post_type=header_image&p=2997
            [menu_order] => 0
            [post_type] => header_image
            [post_mime_type] => 
            [comment_count] => 0
            [filter] => raw
            [sub_text] => Korterelamu rekonstrueerimine Vanalinnas, 2004
            [image] => https://aballanstrus.ee/wp-content/uploads/IMG_4025.jpg
        )

    [1] => WP_Post Object
        (
            [ID] => 2976
            [post_author] => 3
            [post_date] => 2015-02-25 15:11:32
            [post_date_gmt] => 2015-02-25 13:11:32
            [post_content] => 
            [post_title] =>  J. Vilmsi 17/ Vesivärava 16
            [post_excerpt] => 
            [post_status] => publish
            [comment_status] => closed
            [ping_status] => closed
            [post_password] => 
            [post_name] => j-vilmsi-17-vesivarava-16
            [to_ping] => 
            [pinged] => 
            [post_modified] => 2015-02-25 16:46:37
            [post_modified_gmt] => 2015-02-25 14:46:37
            [post_content_filtered] => 
            [post_parent] => 0
            [guid] => http://www.aballanstrus.ee/?post_type=header_image&p=2976
            [menu_order] => 0
            [post_type] => header_image
            [post_mime_type] => 
            [comment_count] => 0
            [filter] => raw
            [sub_text] => Korterelamu Kadriorus, 2014
            [image] => https://aballanstrus.ee/wp-content/uploads/Vaade4.jpg
        )

    [2] => WP_Post Object
        (
            [ID] => 2947
            [post_author] => 3
            [post_date] => 2015-02-25 14:48:23
            [post_date_gmt] => 2015-02-25 12:48:23
            [post_content] => 
            [post_title] => Keila-Joa mõis
            [post_excerpt] => 
            [post_status] => publish
            [comment_status] => closed
            [ping_status] => closed
            [post_password] => 
            [post_name] => keila-joa-mois
            [to_ping] => 
            [pinged] => 
            [post_modified] => 2015-02-25 15:27:49
            [post_modified_gmt] => 2015-02-25 13:27:49
            [post_content_filtered] => 
            [post_parent] => 0
            [guid] => http://www.aballanstrus.ee/?post_type=header_image&p=2947
            [menu_order] => 0
            [post_type] => header_image
            [post_mime_type] => 
            [comment_count] => 0
            [filter] => raw
            [sub_text] => Mõisa kompleksi rekonstrueerimine, 2010
            [image] => https://aballanstrus.ee/wp-content/uploads/IMG_0106.jpg
        )

    [3] => WP_Post Object
        (
            [ID] => 2000
            [post_author] => 1
            [post_date] => 2015-02-10 15:02:25
            [post_date_gmt] => 2015-02-10 13:02:25
            [post_content] => 
            [post_title] => F.R. Faehlmanni 37
            [post_excerpt] => 
            [post_status] => publish
            [comment_status] => closed
            [ping_status] => closed
            [post_password] => 
            [post_name] => f-r-faehlmanni-37
            [to_ping] => 
            [pinged] => 
            [post_modified] => 2015-02-10 15:26:15
            [post_modified_gmt] => 2015-02-10 13:26:15
            [post_content_filtered] => 
            [post_parent] => 0
            [guid] => http://www.aballanstrus.ee/?post_type=header_image&p=2000
            [menu_order] => 0
            [post_type] => header_image
            [post_mime_type] => 
            [comment_count] => 0
            [filter] => raw
            [sub_text] => Korterelamu Kadriorus, 2013
            [image] => https://aballanstrus.ee/wp-content/uploads/img1.jpg
        )

    [4] => WP_Post Object
        (
            [ID] => 1998
            [post_author] => 1
            [post_date] => 2015-02-10 14:56:37
            [post_date_gmt] => 2015-02-10 12:56:37
            [post_content] => 
            [post_title] => Villa Pirital
            [post_excerpt] => 
            [post_status] => publish
            [comment_status] => closed
            [ping_status] => closed
            [post_password] => 
            [post_name] => puitelamu-harjumaal-2
            [to_ping] => 
            [pinged] => 
            [post_modified] => 2015-02-25 16:46:58
            [post_modified_gmt] => 2015-02-25 14:46:58
            [post_content_filtered] => 
            [post_parent] => 0
            [guid] => http://www.aballanstrus.ee/?post_type=header_image&p=1998
            [menu_order] => 0
            [post_type] => header_image
            [post_mime_type] => 
            [comment_count] => 0
            [filter] => raw
            [sub_text] => Arhitektuurne projekteerimine, 2011
            [image] => https://aballanstrus.ee/wp-content/uploads/IMG_9616.jpg
        )

)